Urmas Sisask
ta Kärdil, kus pere lühikest aega elas, koos teiste lastega liivakastis tordi, mille ta ka, vaatamata
sellele, et teised ,,sõid" oma kooke mängult, päriselt ära süüa tahtis. Pärast maitsmist hakkas Urmas
aga nutma, sest ei mõistnud, miks nii ilus kook üldse hästi ei maitse. Mõne aja pärast koliti
Käriveresse. (Ibid, lk 9-10)
Urmase lapsepõlves juhtus veel nii mõndagi huvitavat ja pisut humoorikat. Nii näiteks korjas ta
endale taskusse kirjusid teokarpe, mis hiljem hüljatud tigudeks osutusid ning kümnete kaupa mööda
tema keha roomasid. Emal läks mitu tundi, et kõigist neist lahti saada. Poisil oli ka kombeks
kempsu minnes kõigepealt kõik riided seljast ära võtta ja alles seejärel potile istuda. Pärast läks jälle
aega, et end uuesti riidesse panna, seetõttu tekkis alati ukse taha järjekord. Jõuludeks kingitud paksu
raamatu lehtedest voltis ta aga uhke neljasajapurjelise merelaevastiku, nii et raamatust jäid järele
vaid kaaned. (Ibid, lk 10-11)
annaabi.ee 
