Armeenlased ja Eesti
aastatel oli taas
seotud rahvusvaheliste suhete teravnemisega. Vene-Türgi sõja järel
toimus nn Türgi-Armeenia uus jagamine, mis sai kinnituse Berliini
kongressil 1. juunil 1878. Armneenia delegatsiooni kongressile ei
lastud. Türgis algasid sultan Abdülhamiti käsul armeenlastevastased
pogrommid, Vene riigile kuuluvail aladel aga hoogne venestamine.
Selles olukorras propageerisid Tartu ülikooli lõpetanud vennad
Kherovbe ja Raphajel Patkajan, Levon Tigranjan, Mikhajel
mirimanjan, Samson Majsurjan ja teised haritlased seisukohta, et
Armeeniaga seotud küsimused tuleb lahendada Armeenias.
19. saj. lõpul ja 20. saj. algul kasvas Tartus õppivate armeenlaste arv
järsult seoses sellega, et ülikool viidi üle vene keelele. Sergei Issakovi
andmeil õppis sel ajal siinses ülikoolis ja eri koolides umbes 200
armeenlast, lisaks M. Rostovtsevi eraülikoolis ligi 30 ja veterinaaria
instituudis kümmekond. Armeenia üliõpilased osalesid rahvusliku
annaabi.ee 
