E.Bornhöhe Ajaloolised jutustused(tasuja)
Ta on nimelt just niisama tark kui mina
ise, sest ta kuulutas mulle ette, et ma homset päva enam ei nä, ja --mina arvan
niisamuti. Äge pü udke mind asjata vaigistada, lapsed, mul ei ole vaigistust. vaja. Ma
suren rõ omuga. Mis käu minust veel on? Mis asi peaks mulle siin ilmas veel rõ omu
tegema? Minu sõakuulsuse läge on kustunud,. mu isamaa, Liivi orduriik, on hukka länud,
kõk mu vara on ara pillatud, oma ainsa lapse olen ma ise õnetuks teinud ja tema
tigedama vaenlase käte piinata andnud --»
«Armas isa, äa rä agi nõda!» palus Agnes; Isa käst kinni võtes ja seda oma
pisaratega, kastes.
«See on hea, Agnes,» sosistas Mönikhusen
433
naeratades. «Hoia mu käi peos, see annab mulle jõdu rä akida, mis mul veel süamel on.
Jah, lapsuke, ma olen sulle rasket üekohut teinud. Ma tahtsin sind väisi Hans Risbiteriga
paari panna, aga sina tundsid teda õneks paremini kui mina. Oh, see inimene on ülemata
alatu!