Üksinduse poeetika prantsuse kirjanduses
oleneks meist endist; vabastagem end kõigist sidemeist, mis meid
kinnitavad teiste külge, saavutagem enda üle see võit, et võiksime
meeleldasa elada ükski ja elada lahedalt.“ Montaigne (1984: lk nr 334)
Montaigne annab meile teada, et kui inimene on solitaarne, pole ta kehv ja
vaene. Vastupidi, on ta enesejõukas ja sõltumatu. Filosoofi jaoks on arukas
mees pole midagi kaotanud, kui ta ise on endal alles: Tema tsiteerib
Tibullusi: „In solis sis tibi turba locis (Üksildates kohtades ole ise endale
rahvahulgaks)“ Montaigne (1984: lk nr 335). Montaigne’i mõttes üksindus
on vabadus.
Montaigne ei poolda inimeste kinnisust ega eraklust. Vaid tema arvates,
üksiolek on inimeste eest pagu, et mõelda ja analüüsida oma elu; see on
koht, kus on võimalused ennesearenguks ja oma „Mina“ rikkastumiseks.
„ Tuleb varuda endale tagakamber, mis oleks täiesti omaette, täiesti
annaabi.ee 
