Surnumere ökoloogia
3 000 000 aastat tagasi oli oru põhjapoolne osa veel Vahemerega ühendatud Galilea väinaga
ja piklik mereharu moodustas Tiberi järvega ühtse kaldajoone, mis oli sai alguse Vahemerest.
Veetaseme languse tagajärjel eraldus meri Vahemerest ning muutus järveks. See oli umbes
2 000 000 aastat tagasi. Ainsateks toiteallikateks olid järvele mageveega Jordani jõgi ja veel
mõned pisemad jõed; vihmavesi, mis voolas alla mägedest, tuues kaasa liiva ja setteid. Sellel
ajal Jordani jõgi oli Tibrise järve ja Surnumere ühenduseks. Kuiv kliima põhjustas suure
aurumise, jättes setted ja soolad järve. Nii muutus järv veel soolasemaks. Kuumal
suveperioodil on aurustumine üle 25 millimeetri päevas. Soolasisaldus, 30- 35%, on kümme
korda suurem kui see on Vahemeres. Selle tõttu on Surnumere vesi ka tunduvalt raskem
näiteks Vahemere omast.
Miljoneid aastatid tagasi elasid inimese eelkäijad hominiidid Surnumere ümbruses. Sel ajal