Brittany ja Tiffany Wilson, on Marcus ja Kevin sunnitud hakkama nende ihukaitsjateks, pärast ebameeldivat vahejuhtumist maanteel aga juba asuma nende asemele. Kõrgseltskonda pääsemine pole aga sugugi lihtne, eriti mustanahaliste meeste jaoks, kes on maskeeritud valgenahalisteks iludusteks. Nad muretsevad endale parukad, maskid, naiste riided, kingad, käekotid, meigid ja kõike muud, mida vaja ning maskeeruvad just nendeks kaheks kõrgmoeliseks tibiks. Nad saavad kokku sõbrannadega ning peavad teesklema, et on naised ehkki nad ise on mehed. Õdedel olid ka konkurendid, kellega nad pidid võistlema ööklubi tantsuplatsil. Muidugi võitsid ,,võltsid õed", sest mustanahalised mehed oskasid hästi tantsida, pea peal keerelda, saltosid hüpata jms.. Mulle meeldis see film väga, esimest korda vaatasin seda siis, kui olin umbes 8 aastane, praeguseks olen seda filmi juba 10 korda vaadanud ja siiamaani ajab naerma. Soovitan seda
Ega ka näitlemisega ta alla ei jäänud. Teine peategelane, kes oli veidi vähemtähtsam, oli Sally, kelle rolli täitis Getter Jaani. Getter on oma kuulsuse saanud tänu ,,Eesti otsib superstaari'' osalemisele ning ka käinud Eestit esindamas Eurovisiooni lauluvõistlusel. Ma arvan, et Getteri valimine selle osa jaoks oli hea valik, kuna juba tema vaikne olek ja hea lauluhääl sobis sellele tegelaskujule hästi. Hiljem, kui teoses tegelaskuju muutus vaiksest tüdrukust roki tibiks, mängis ja laulis ta ka selle välja. Kuna tegemist oli teosega, mis räägib kahe töölisklassi teismelise armastuse keerdkäikudest, siis mina ei täheldanud nende vahel mingisugust keemiat ja selle poolest jäi see etendus väheke alla mu ootustele. Väga palju oli selliseid lauljad/näitlejaid, kellest ma pole kunagi midagi kuulnud. Muusikali naljakam näitleja oli Karol Kuntsel, kes oli pandud täitma miss Lynchi rolli. Karolit teatakse kindlasti lastesaatest ,,Buratino''
eriline ,,kiiks", mida ühestki teisest luuletusest ei leia. Luulekogu ,,Atlas" lõpus on toimetaja Jürgen Rooste lisanud oma järelsõna, mis võtab selle luulekogu suurepäraselt kokku. Minus tekitavad Andra Teede luuletused sarnaseid emotsioone, seega lisan Jürgen Rooste kokkuvõtte ka oma referaadi lõppu. ,,Ma ei tea. Andrat on nimetatud esimeseks eesti naisbiitnikuks. Eks see ole ju tõsi, kuni Maarja Kangro oma hobusetüraga ree pääle istus. Andrat on sõimatud mõttetuks tibiks ja plärtsuvaks beibeks. Las sõimavad, las klähvivad, karavan kulgeb. Mulle meeldib inimlik ja elu endaga kokku kolksuv luule. Seda on vaja, sest seda on Eestis siiani vähe olnud. Hea lugeja hoiab käes olulist raamatut, mis kraabib seinale kriipsud ja kisub krohvile kirjad: meil on ruumi, et rääkida asjust, nagu nad on, meil on paberipinda, et pritsida lugeja puhtale ajumaastikule seda köömest ja kribalat, mis saab muutma maailma. Ilma selleta pole mõtet ei luulet lugeda, ega kirjutada
annaabi.ee 
