JOHNATAN LIVINGSTONE MERIKAJAKAS
Siis,
ilma liigse poosita, sulgus oma tiivanukkide embusse, vaid lõigatult mõõkjaid otsi rooliks jättes, ja pikeeris
välguna. Hetkel, mil ta neljandat tuhandet jalga läbis, puudutas ta võimalikkuse piiri, kus õhuvool tihenes
pekslevaks seinaks - see taltsutas kiiruse. Aga nüüdki oli see tunnis kakssada neliteist miili! Ta neelatas
kuivalt, mõistes, et kui praegu murduks tiivatipp, pudeneks ta miljoniks tibatillukeseks
merikajakapritsmeks. Aga kiiruses peitus jõud, see rõkkas liikumisrõõmust, - kiiruses oli puhas ilu!
Tuhande jala kõrgusel püüdis ta pidurdada, - tiivaotste vingudes ja plaksudes rängast survest, paat ja
kajakaparv meteoriitidena vastu tormamas, otse risti ta teele. Ta ei suutnud peatuda, sest veel ei osanud
ta sellises hoos pikeest välja tulla.
Kokkupõrge aga tähendanuks kindlat surma.
Ja nii ta siis pigistaski silmad kinni.