Jalgrataste kasutamine ja rattasport Eestis
läks 1861. aastal jooksurattaga sõitma, kui leidis, et see on väga väsitav. Isaga nõu pidades
tehti rattale vändad. 2 aastat hiljem oli neil esimene jalgrattavabrik. Leiduritele sai selgeks,
et mida suurem on vändaga käitav ratas, seda kiiremini edasi saab. Nii viidigi esiratas
võimalikult suureks ja tagumine väikseks (9).
8
Suur ratas oli jällegi ebamugav sõita ja raskesti manööverdatav. Veeremist kergendas
1886. aastal B. de Thouarsi poolt leiutatud kuullaagrid. 1897 ilmus rattale kettülekanne.
Vabajooksusidur tehti 1895 Meunieri poolt, millega ühistati 1901. aastal Sachsi poolt
pidur.
Kuna sõideti raudrehvidel, tekitas see hirmsat müra ja sõitmine oli väga konarlik. 1839
avastab Charles Goodyear vulkaniseerimisprotsessi, mis viis rehvi leiutamiseni. Esimest
õhkrehvi katsetas inglise raudteeinsener Thomson 1845. aastal, kuid siis veel edutult.
Sama asjaga saavutas edu Belfasti loomaarst Dunlop 1888