V. Hugo Jumalaema kirik Pariisis terve raamat
eemal; siis aulik härra Henri de Triancourt, kuninglik eesratsutaja; siis sellest lihtsam
linnaheerold, Chiart de Beaulion; siis ikka madalamale langedes läks ta kuninga lauateenri
Guery Aubergeoni kätte, edasi -- dofääni habemeajaja Mace dc Frepusi ja kuninga koka
Thevenin-le-Moine'i kätte, siis tulid järjest vanemad ja
202
alamad mehed: nii kandle- ja laulumees Willem Racine ja selle järel laternamees Thierryde-
Mer. Lõpuks käis vaene Chantefleurie kõigil käest kätte. Sellest kullatükist ei jäänud
enam krossigi järele. Mis seal veel rääkida! Kroonimise ajal, samal kuuekümne esimesel
aastal, soojendas ta voodit juba pordumajade ülemale! Mõelge, kõik ühel ja samal aastal!»
Mahiette õhkas ja pühkis silma tulnud pisaraid.
«See lugu pole midagi iseäralikku,» lausus Gervaise, «ja ma ei saa aru, mis sellel
mustlaste või lastega tegemist on.»
«Oodake!» hüüdis Mahiette