docstxt/132587259117625.txt
kirikusse tuli, et ta hukka on läinud. Neljateistkümneaastaselt, mõelge ometi! Kõigepealt oli tal see noor vikont de Cor-montreuil, kelle mõis asub Reimsist kolmveerand penikoormat eemal; siis aulik härra Henri de Triancourt, kuninglik eesratsutaja; siis sellest lihtsam linnaheerold, Chiart de Beaulion; siis ikka madalamale langedes läks ta kuninga lauateenri Guery Aubergeoni kätte, edasi -- dofääni habemeajaja Mace dc Frepusi ja kuninga koka Thevenin-le-Moine'i kätte, siis tulid järjest vanemad ja 202 alamad mehed: nii kandle- ja laulumees Willem Racine ja selle järel laternamees Thierryde- Mer. Lõpuks käis vaene Chantefleurie kõigil käest kätte. Sellest kullatükist ei jäänud enam krossigi järele. Mis seal veel rääkida! Kroonimise ajal, samal kuuekümne esimesel aastal, soojendas ta voodit juba pordumajade ülemale! Mõelge, kõik ühel ja samal aastal!» Mahiette õhkas ja pühkis silma tulnud pisaraid.