Pierre Abélard
tagakiusamisi, jättis ta Parakleedi kloostri ning veetis kümme aastat oma elust Saint-Gildas-
de-Rhuys'i kloostri eesistujana. Samal ajal sai ta aga Héloise'i määrata uue nunnade asutuse
juhiks Parakleedis. Mõne aja möödudes kirjutas Pierre Abélard oma kuulsa Historia
Calamitatum'i. Varajastes 1130-ndates koostasid nad koos oma armastuskirjade kollektsiooni.
1135. aastal Abélard läks Mont-Sainte-Geneviève'i taas õpetama. Seal kirjutas ta järgmisi
kavandeid Theologiast, kus ta analüüsis Kolmainsust ja ülistas paganlikke filosoofe. Ta
kirjutas ka raamatu Ethica or Scito te ipsum (,,Tunne iseennast"), lühike suurteos, milles ta keskendus
patu mõistele ja jõudis järeldusele, et teod ei muuda inimest jumala silmis halvemaks ega paremaks, loevad
vaid inimese kavatsused.
Aastal 1141 kutsuti Clairvaux' Bernardi algatusel kokku Sensi kirikukogu, kus Abélardi
õpetuse vead mõisteti veel kord hukka. Seda kinnitas paavst Innocentius III. Mõnda aega