Platoni Pidusöök
teadmiseni, mis pole millegi muu teadmine kui selle kõrgema ilu teadmine, ja lõpuks tunnetatakse, mis on ilu“
(224). See kõrgem ilu on iseendas ja alati endaga ühetaoline. Siin võib eristada kolme järku: esiteks meeleline
(kehad ja eluviis), teiseks vaimne (teadmised) ning seejärel mingi kolmandat laadi tunnetus, mis „suudab vaadelda
jumalikku ilu ennast tema ühtsuses“ (auto to theion kalon dynato monoeides katidein) (225, tõlge muudetud).
Selline eksistents pole ilust ja hüvest lahutatud, ja selline elu on vooruslik, tõeline ja õnnelik (eudaimon ehk hea-
daimonlik).
On levinud komme heita Platonile ette ratsionalismi, samas kui meie kultuuriline kogemus on ammu näidanud
mõistuse nõrkust erinevate asjaolude (ideoloogia, teadvustamatus, ihad jne.) suhtes. „Pidusööki“ lugedes me
annaabi.ee 
