Leibniz
paljakas ning sellel oli tuvimunasuurune kasvaja. Tavaliselt kandis Leibniz pigimusta
parukat.) Õlgadest oli ta lai ning kais alasti langetatud peaga, nii et näis, nagu oleks ta
kühmus seljaga. Kehast oli ta pigem kõhn kui täidlane. Tal oli pistu põrisev hääl, liiga
kiire kõne ja mitte kõige parem diktsioon.
Tema suureks utoopiaks oli ühendada erinevad kristlikud kirikukogud üheks suureks
Issanda kirikuks.
1676 tõlkis ta ladina keelde Platoni, Phaidoni ja Theaitetose.
Teda tunti veendunud vanapoisina, ent ta jumaldas vestlusi daamidega. Ta oli
eriskummaline , tujukas ja mõistatuslik inimene. Armastas raha, kuid ei olnud kitsi. Ta
luges kõike: Platonit, Aristotelest, Cicerot ja Descartes´i.