"tetarile" - 1 õppematerjal

Üldine Teatriajalugu I

Hugo ­ ampluaade züsteemi teke, karakter asendatakse tüübiga. Tüüp on tegelikult karakteri taandamine paarile iseloomulikule joonele, paar primitiivset joont. Sel kombel tekibki ampluaateater. Selline teater, kus kõik on ühetüübilised. Aga see annab teatrile võimaluse luua uus teatritehnoloogia klassitsismi asemele. Luua uus lavasüsteem. Teatri jaoks on tüübid loomulik seisund ­ see on nagu teatri geenides sees, üks teatri kõige loomulikumaid omadusi, ürgomane tetarile. Tüüp ei ole päris see sama mis mask. Mask on alati keerulisem kui tüüp, maskis alati mingi saladus mida ta seletab. Tema põlvnemise märk sakraalsest kultuurist, jääb seda metafüüsikat endas kandma. Tüüp on aga ilma mingisuguse saladuseta, ammendub iseenda külge, ei viita millelegi kõrgemale, on võrdne iseendaga. Miks toimus teatri üleminek ampluaasüsteemile nii libedalt? Tüübid kulusid marjaks ära sel hetkel, kui vaataja, näitleja ja dramaturg pidid sõlmima uue