Franz Kafka
endast faktiliselt kujutab.
Lisaks süüdistuse puudumisele iseloomustab K. protsessi ka
see, et puuduvad kohtunikud. K-l tuleb tegemist teha ainult alama
astme tegelastega, kellest nagu talle pidevalt mõista antakse
ei sõltu mitte vähimatki. Tegelikud kohtunikud jäävad alati
tundmatusse, kuhugi viirastusliku «kohtu» lõputute käikude ja
pööningute rägastikku peitu. On nad üldse olemas? Selleski ei saa
kindel olla. Kindel on vaid see, et on olemas hoomamatu ja mõis-
tetamatu kohtute süsteem, mille tööpõhimõtted on samamoodi
hoomamatud ja mõistetamatud. Kohtu esindajate, käsilaste ja
neutraalsete tegelaste vaheline piir on ähmane. Selge on vaid piir
ohvrite ja süsteemi vahel, mida tähistab kohtute kõikjaleulatuv
hirmuvalitsus ja ülemvõim.
Niisiis leiab peategelane Josef K väikeametnik nagu Kafkagi
end vastamisi olematute süüdistuste ja absurdse «protsessiga»,
mis oma ülimas tabamatuses ja venimises on otsekui õigusemõist-