Ruunid
loobitud enne kui ta lõpuks veeks muutus". Norra poeem räägib sama lisades tähtsusetu Kristus-
lõi-vana-maailma. Island mainib eriti ilmatervitust: "külm teravili ja lobjakas ning madude
hullus". "Madude hullus" on kenning või poeetiline võrdlus talvele.
Nii ilmarelv kui lahingunähtus märgivad seda, mida inimena täpselt valitseda ei saa.
Leegitsevad rattad, mis hiljem tähendasid hällristningari, veeresid traditsionaalselt germaani
rahvaste kohal Püha Johni õhtul. Neid kutsuti "tervitusrattad". Nad pidid kaitsma tervituse
laastava mõju eest valmivat vilja selles ebakindlas kliimas. Sellest ka võimalus, et ruuni jõu võis
maagiliselt nautraliseerida päikeserattaga. Veel märkimisväärne punkt tervituse vastu- seda
kasutas kristlaste piiskop, mis veelgi selgemalt viitab ruunide paganlikule päritolule. Auväärsus
võttis vahatüki ühe pühaku hauast ja lõikas sellele paganlikud märgid, mis kõige mõeldavamalt
olid ruunid