Need tegevused teostatakse süstemaatiliselt ning põhinevad standarditel. 11. Kõik kogutud andmed dokumenteeritakse. Vältida tuleks isikliku arvamuse avaldamist, peaks olema objektiivne. 12. Pärast andmete kogumist, analüüsimist ning tõlgendamist on järgmine õendusprotsessi etapp õendusdiagnoos. 13. Õendusdiagnoos on kliiniline otsustus individuaalse, perekondliku või kogukonna vastuse kohta aktuaalsete või tõenäoliste tervisprobleemide või eluprotsesside/situatsioonide puhul. See eristab õendusdiagnoosi arsti poolt pandud diagnoosist, mis põhineb haigustel, sümptomitel ja seisunditel, mis vajavad ravi. 14. Õendusdiagnoos keskendub patsiendi toimetulekule ja on aluseks õendusabi plaani koostamisel. 15. Õendusdiagnoosi esimeseks komponendiks on identifitseerida probleem(-id), mida patsient kogeb või võib edaspidi kogeda. Teiseks komponendiks on tekkepõhjused, mis on
alaealisi isikuid. Enamjaolt on pedofiili jaoks atraktiivsed lapsed, kes on puberteedieelses või varases puberteedieas, kuid on teada ka juhtumeid, kus seksuaaltung on suunatud sülelaste suunas. Kuid on ka juhtumeid, kus aktiivseks pooleks on täiskavanud naisterahvas kes kasutab ära alaealist last. Pedofiil võib eelistada samasoolisi või vastassoost lapsi, või olla huvitatud mõlemast soost. Vastavalt RHK-10, rahvusvahelise haiguste ja nendega seotud tervisprobleemide statistilisele kvalifikatsioonile on pedofiilia (F65.4) seksuaalsuunitluse häire, mis tähendab laste seksuaalset eelistamist, objektid on tavaliselt puberteedieelses või varases puberteedieas. Osa pedofiile on huvitatud ainult tüdrukutest, teised ainult poistest ja osa on huvitatud mõlema soo esindajatest. Pedofiilide hulka kuulub ka inimesi, kes eelistavad täiskasvanud seksuaalpartnereid, kuid kontaktide ebaõnnestumise tõttu pöörduvad
annaabi.ee 
