Kuritöö ja Karistus - Fjodor Dostojevski
Raskolnikov sattus
masendusse, kuna uhkusest ei tahtnud ta minna sõpradelt abi otsima. Räägitakse, et
rahumeelseks elamiseks on vaja teadmist, et pangaarvel või sukasääres on piisavalt
raha, et koonerdamata üle elada kuus kuud. Raskolnikov aga andis oma viimased
kopikad enamasti tundmatuile inimestele leivarahaks. Ta ei hoolitsenud enda eest mitte
põrmugi, isegi mitte siis, kui hooletu suhtumine oma tervisesse ta krooniliselt haigeks
tegi. Ta pidas vist tervishoidugi liiga madalaks ja materiaalseks, kuna väikekodanlased
olid need, kes oma kehi hoolega toitsid ja pesid. Raskolnikovile tundus nii õilis
filosofeerida ja külmetada, üksi olla ja nälgida. Selles mõttes olid tema prioriteedid täiesti
paigast nihutatud, sest tegelikult peaks üks valgustatud vaimuinimene end sel määral
terve ja tugevana hoidma, et maised mured tema tööd ei segaks. Raskolnikov polnud ei
üks ega teine, ei munk ega haritlane, kerjus ega vandersell