Minu esimesed kuus aastat
vanaemaga alati hea klapp olnud ning sellest tulenevalt käisime ka vanaemaga kahekesi
aega veetmas.
Mu ema lõpetas tollel ajal ülikooli ning mina olin siis vahel hoius, kas ema noorema õe
juures (kes vedas mind endaga TÜ loengutesse kaasa) või pensionärist perekonnatuttava
hoidjatädi juures. Temaga arutasime alati kõik maailma probleemid läbi ning jalutasime
samal ajal läbi terve Õismäe. Lisaks pidasime tema sõbrannadega kohvi hommikuid, kus
ma vist kuulsin iga kord naabri Malle tervisemuredest ja pensioni rahadest.
Mulle on tihti öeldud ja mu vanemad räägivad seda ka praegu, et ma olen alati olnud
viisakas ja rahulik laps, kellega on võimalik rääkida - st seletada miks asjad just nii on nagu
nad on. Mulle on ka endale meeldinud arutada ja arutleda “maailma asjade” üle. Vahel on
mu ema isegi kurtnud, et ma olin lapsena liiga hea ja mõistlik laps - nt ei saanud ma aru, kui
mu isa ütles, et kui keegi sind lööb, siis löö kohe vastu ja kõvemini. Minu jaoks oli selline