20. sajandi esimese kümnendi kirjandussuunad
loobusid mõnikord isegi omadus- ja sidesõnadest. Erilist tähelepanu pöörasid nad
tegusõnadele ja lühilausetele, millega andsid stiilile aktiivsuse. Nad üllatasid lugejaid
ootamatute detailide ja kujunditega.
Ekspressionistide elutunnetus on traagiline, kantud katastroofi eelaimusest.
Esitatakse võikaid ja süngeid elupilte, kritiseeritakse ühiskonda ja valitsevaid olusid.
Olulise rühma moodustavad ähvardavat ja ahistavat suurlinna käsitlevad luuletused.
Need luuletused viivad terviktunde kaudu, suutmata haarata ja mõtestada elamuste-
kogemuste paljusust inimese mina lagunemiseni. Seetõttu on ekspressionistlikus
3
luules ülekaalus surma- ja enesetapumotiivid. Siiski ei kogetud mina-kaotust
ühetähenduslikult negatiivse protsessina, vaid selles nähti ka võimalust vabaneda
ratsionaalsuse ülemvõimust.
Teisalt iseloomustab ekspressionistide luulet, samuti nagu futurismigi,
uuenemispüüd, uue inimese ja ühiskonna paatos
annaabi.ee 
