Muusikaelu ja ooper 19. sajandil. 19. sajandi üldiseloomustus
Kuulamise lihtsustamiseks
andis publik 18. sajandi lõpul mitteprogrammilistele teostele, näiteks Haydn'i sümfooniatele, tihti
programmilisusele viitavaid nimetusi. Et muusika süvitsi mõistmisest oldi huvitatud, hakkasid
kaduma segakavad: kui enne 19. sajandi keskpaika tükeldati suurvormid osadeks ning vahepeal
5
olid ansamblid ning aariad, siis nüüd hakati sümfooniasse suhtuma kui tervikteosesse. 19. sajandi
keskpaiku kujunes välja tüüpkava: avamäng, kontsert, sümfoonia.
Teine oluline mõiste oli poeetiline muusika: see on seotud romantilise ideega, et kunst võib tõusta
metafüüsilisele tasandile (metafüüsika filosoofia osa, mis püüab seletada kogu olemise
põhialuseid ja reaalse kogemuse piire ületavaid probleeme nagu jumal, hing, tahtevabadus).
Romantik Ernst Theodor Amadeus Hoffmann väitis: "Sõna ja heli saladus on üks ja sama."
annaabi.ee 
