Kanti Filosoofia, "Prolegomena"
(“Prolegomena …”, lk. 17). Nii näiteks on inimese peamisteks tunnetusvõimeteks meelelisus
ja mõtlemine, millest kumbagi olid vastavalt empirism ja ratsionalism käsitlenud teadmise
algallikana. Kant on aga seisukohal, et niisugused käsitlused ei toetunud vajalikule eelnevale
kriitikale puhta mõistuse analüüsi tähenduses ning olid seetõttu isoleerinud ühe tunnetus-
võime inimeste tunnetusvõimete tervikseosest ja selle absolutiseerinud. Tema silmis ei saa
selline käsitlus anda adekvaatset seletust teadusliku teadmise võimalikkusele, sealhulgas ka
metafüüsika võimalikkusele. Kriitika peab esile tooma meelelisuse ja mõtlemise omavahelise
seose tunnetuses ning avastama ka kummagi tunnetusvõime struktuuri, mis seni oli jäänud
filosoofilisele refleksioonile (nii ratsionalistlikule kui ka empiristlikule) varjatuks.
3