Muusikaelu ja ooper 19. sajandil. 19. sajandi üldiseloomustus
sajandi koorimuusikas.
Liialdades võiks öelda, et tähtsam kui heliteose kvaliteet ja uuenduslikkus (tuli ju arvestada
harrastajatega) oli näiteks Goethe teksti laulmine või isamaaliste ideede väljendamine.
Samal ajal oli endastmõistetev, et oratooriumi või kantaadi kuulajad tundsid 19. sajandil ülimalt
hinnatud Shakespeare'i, Goethe jt teoseid või näiteks Homerose ,,Iliast", ,,Odüsseiat". Seetõttu ei
pidanud helilooja vajalikuks anda oma suurvormis edasi terviklugu, vaid sageli koosneb suurvorm
10
üksikutest episoodidest ja terviku paneb kokku kuulaja ise. Eriti võiks siin mainida Berliozi, kes
suuresti arvestas Pariisi intellektuaalide (sealhulgas muidugi ta ise) kirjandustundmisega, näit
draamalikus sümfoonias ,,Romeo ja Julia" ning vokaalsümfoonilises suurteoses ,,Fausti needmine".
(Berliozi muusikale, eriti suurvormidele on iseloomulik teaterlikkus teos on nagu nähtamatu
annaabi.ee 
