Luulereferaat Ellen Niit
Ühtekuluvustunne
oma maaga(,,See maa") üleneb ühtekuuluvustundeks oma rahvaga, selle lähemate ja
kaugemate, juba mullaks saanud esivanematega, põlistes looduslihtsates tõekspidamistes näeb
luuletaja rahva põlvest põlve edasiantavat pärandust(,,Mälestus tuli vana tare asemel"),
,,Hingede rändamine"), tema mureks on selle hoidmine ja säilitamine. Kõige täiuslikumalt
avaldub E. Niidu kreedo pikemas luuletuses ,,Lepa laul". Selles luuletuses on tervikkujundiks
liitunud lapsepõlvemaa lihtsus ja selgus, kodumaastikud, aastaaegade vaheldus ja aegade
muutumise vastuoluline protsess. Luuletus on mitmekihiline, haarab konkreetselt isiklike
elamuste kaudu rahva ja inimkonna arenguteed, viib lihtsate looduspiltide juurest filosoofilifte
mõtisklusteni. (Kalda, 1991)
Luulekogus ,,Linnuvoolija" on rõhk mõtestatusel. Suund on süvenemisele, enamatele seostele
ja samas lihtsusele. Suures osas on kogumiku kujundiks meile lähedane loodus, luuletaja