Eesti kunst 1918-1940
meelestatud eestile imponeeris suurem lähedus publikule ja siiras rõõm, mida tavalised
inimesed tundsid lihtsast kui ilusast kunstist. Eesti kunstnikud leidsid oma rahvuslikule
meelelaadile sobivama, korda ja mõõdukust soosiva eeskuju. 1930.aastatel eesti kunstis
toimunud rahunemine peegeldas eesti ühiskonna stabiliseerumist ja iseseisvuse
kindlustamist. Kuristik kunstnike ja publiku vahel oli peaaegu ületatud ja eesti kunstikultuur
saavutas oma tervikklikkuse ja küpsuse. Kunstniku omapärane stiil muutus tähtsaks ja
harjuti mõttega, et maalimise kvaliteet on tähtsam, kui see, mida pildil kujutatud. Koloriit oli
tähtsam kui joonistus, plastiline modelleering või hele-tumeduse kasutamine.
1924.aastal käis A. Vabbe Pariisis ja üle art decole iseloomulike motiivide liikus ka tema
kunst maalilise impressionismi suunas. 1920.a kuni 1940. aastani jääb Pariisi kunst
eestlastele tähtsaks autoriteediks ja mõõdupuuks.