Iannis Xenakis
tahab ületada komp.tehnilise ja ka muusikalise tasandi, soovides muutuda pigem poeesiaks.
Märksõnad: sageli hiigelsuured orkestrikoosseisud, palju teoseid orkestrile, koorile ja
ansamblile, sh palju löökpillidele ja klavessiinile; ülikeerukad rütmistruktuurid, mitte-oktavilised
heliread (vanakreeka ja mitte-euroopa muusika eeskujul), erilised mänguvõtted, mikrointervallika,
kõla ruumilisus; teosed on pisimate detailideni välja arvutatud, kuid kõik allub ühele tervikideele; huvi
antiik-kreeka loodusfilosoofia, kirjanduse ja muusika vastu sellest tuleneb tema muusika ürgne
impulss ja rütmi tähtsustamine. Pidas loova inimese ideaaliks renessanss-inimest, kes täiustub,
tegeldes harmooniliselt mitme erineva kunstivaldkonnaga.
Teoseid: "Metastaseis" (1954) orkestrile, "Oresteia" (1966, muusika Aischylose
tragöödiale), "Nomos alpha" (1966) tsellole, "Gmeeoorh" (1974) orelile "Psappha" (1975)
löökp.mängijale, "Pléïades" (1979) 6 löökp
annaabi.ee 
