Mõtte mõttest
tunnetab end teiste Tahte osadega vastasseisus olevana. Kuid arengu käigus Tahte
ühtsus taastub ja koos sellega hakkab iga indiviid tunnetama reaalsust kui Absoluuti, kui
Jumalat
(L10) GEORG FRIEDRICH HEGEL (1770 - 1831) (Vt õpikut)
Tema müstitsismihuvist pärines veendumus, et eraldatus on ebareaalne. Näivalt iseseisev
üksikobjektide eksistents on illusioon. Mitte miski pole ülimalt ja täielikult reaalne peale
maailmakõiksuse (Parmenides!)
Näivalt erinevad objektid on tervikeksistentsi aspektid, sellest lahutamatud. (Nt Kolmnurga
nurgad ja küljed).
Hegeli kuulus väide on, et kõik reaalne on mõistusepärane ja kõik mõistusepärane on
reaalne. Kuid alles siis, kui me näeme kõiki asju kui ühe terviku aspekte, saame me aru
maailma mõistusepärasusest.
Kõiksust oma terviklikkuses nimetab Hegel Absoluudiks. Absoluut on vaimne, mitte
materiaalne. Maailm on Hegeli järgi seega läbinisti vaimse olemusega eksistents.
Hegeli idealismil on kaks omapära