Bütsantsi inimene
Pühak
Kõige tüüpilisemaks pühakuks oli munk. Pühaduse andis jumal ning tavaliselt
ilmutasid seda surmajärgsed imed. Algkristluse aegadest peale on pühakuid austatud nende
haual. Haud oli ka pühaduse lõplikuks tõestuseks, sest taevasureliku ja pühaku luud olid
radikaalselt erinevad. Jumaliku heakskiidu pitser pandi pühakule niisiiis matmishetkel ning
pühak elas edasi oma hauas, millest immitses harilikult meeldivat lõhna. Hauast sai
tervenemiste allikas. Isegi haua ees põlenud küünalde vaha omandas imelise haigusi raviva ja
deemoneid peletava toime. Mõne erakordse pühaku haud eritas õli või verd. Seega ei tekkinud
bütsantslastel küsimust ,,kes on pühak". Jumal ise andis sellele surmahetkel vastuse.
Pühakud loobusid söögist, joogist, riietest, unest. Nad elasid väikestes onnides või
koobastes; kandsid rauast kaelavõrusid ja ahelaid; mõni ei heitnud kunagi pikali; mõni oli
annaabi.ee 
