Anna Haava
siis ta suri. Anna Haava suri 13. märtsil 1957 ning on maetud Tartu Raadi kalmistule.
Poetessi lähedane tuttav Meeta Haldre mäletab, et Anna Haava üks viimseid soove enne
surma oli, et eesti rahvas elaks üksteisega rahus ja andeksandmises ning jumalakartuses.
6
"Eriti tähtsaks pidas ta andestamist. Nagu meieisapalves anna meile andeks meie võlad,
nagu meie anname andeks oma võlglastele. See tervendaks tunduvalt ka meie praegust elu
ning suhteid. Hinge jääv kibedus on kui mürk, see läheb organismi ja tapab meid."
Looming
Anna Haava värsiloomingus, mis läbib peaaegu seitse aastakümmet, võime eraldada põhiliselt
kahte järku. Nende piir langeb ühte sajandi künnisega.
Esimesse poolde jääb noore poetessi laulukevade "Luuletuste" kolme vihuga (1888-1897);
uut ajajärku alustab pärast autori eludraamast tingitud vaikimist luuletuskogu (Lained (1906).
annaabi.ee 
