Poiste kiri Kantorekile
inimene tundma ega nägema ei peaks. Me pole enam raudne noorsugu, kui me seda üldse
kunagi olime, me ei taha uhkust ja hiilgust me tahame ainult rahu,me tahame turvatunnet ja
täit kõhtu ja kõige enam tahame midagi võimatut, me tahame seda kõike unustada.Kuid
need õudused ei kao meie peadest kunagi,me ei muutu kunagi endisteks, ainult surm võib
meile veel täieliku rahu tuua.
Behm Ja Kemmerich on juba surnud ja ilmselt ei jõua ka järelejäänutest kõik tervana koju ja
isegi kui jõuame, ei suuda me enam oma vana elu jätkata. Meil pole millegile tugineda.Enne
sõda ei olnud meil midagi, ei tööd,peret ega talukohta, olid vaid unistused, tühjad
mõttelennud, mis nüüd nii kaugete ja võõrastena tunduvad.Me olime valmis teie kõrval
surema, sest uskusime sellese millese teiegi, kuid tuleb välja, et teie ise sellese tegelikult ei
uskunud, muidu olekste praegu siin.Kükitaksite meie kõrval kaevikutes, peidaksite end