Eesti kunst 20. sajandi alguses
Kitse järgnev käekäik on tollele
ajale iseloomulikult täidetud kontrastidega, tal tuli ennast võimude ees lakkamatult
tõestada, ent ta säilitas kriitilise suhte toimuvasse. 1949. aastal maalis ta huvist
abstraktsema kunsti vastu "Kompositsiooni lastud rebasega", mida tollal võis käsitleda
riigireetmisena. Kunstnike seas, kes ei leidnud endale nõukogulikult organiseeritud
kunstielus kohta, kohtab mitmeid kummalisi, sõltumatuid arenguid. Olgal Terril valmis
aastatel 19451950 sari väiksemõõdulisi kompositsioone, mille aluseks on mõtisklused
vägivallast ja kurjategija-ohvri suhete analüüs. Töös "Hirm" annab Terri
psühholoogiliselt täpse käsitluse inimesest, kelle jaoks on hirm elu lahutamatu osa. Eesti
kunstnikelt nõuti selget piiritõmbamist oma kodanliku mineviku ja sotsialistliku realismi
vahel pärast ÜK(B)P Keskkomitee 1948. aasta määrust, mis mõistis karmilt hukka