Pakri poolsaar
24-25 m-ni ja suur osa poolsaarest jäi uuesti vee alla. Poolsaare keskosas tekkis
loode – kagu - suunaline saar ühes seda piiravate murrutusastangutega.Litoriina-
mere regressiooni ajal algas intensiivne paekalda murrutamine. Murrutusmaterjal
teisaldati lainetusega piki randa kagusse või kuhjati lamedatesse ja suhteliselt
laiadesse rannavallidesse. Hiljem, Limneamere ajal, sattus lainetuse mõjusfääri
ka praeguse klindi alumine , terrigeenseist kivimitest koosnev osa, mille tõttu
teisaldatava materjali hulgas suurenes liiva osa. Saare varjus maismaal tekkis
tombulaadne setete kuhjeala, mis kiirendas saare ühinemist maismaaga ja
kujundas poolsaare selle praeguse kuju.
Kvaternaarisetted katavad Pakri poolsaart peaaegu kõikjal, v.a ala poolsaare
tipus, kus paas on otse maapinnal. Setete paksus on üldiselt väike(1 – 2 m).
Suurem paksus on seotud Läänemere rannamoodustistega, mis sageli kulgevad
rööbiti paekalda servaga