V. Hugo Jumalaema kirik Pariisis terve raamat
lühike ladina- või kreekakeelne mõttetera, mida keskajal nii hästi formuleerida osati:
«Unde? inde? -- Homo homini monstrum. -- Astra, castra, nomen, numen. --
Me'Ya PiP?iiov |xe'va zaxõv. --Sapere aude. -- Fiat ubi vutt.» ' jne. Vahel võis kohata ka
mõnd täiesti mõttelagedat sõna, nagu: 'AvoryxocpaYia2, vist kibe vihje kloostri
reziimi pihta; vahel ka mõnda lihtsat kirikliku kasvatuse õppelauset, mis väljendatud
korralikus heksameetris: «Coelestem dominum, terrestrem, dicito domnum».3
Esines vahel sekka ka heebreakeelseid nõiasõnu, millest isegi kreeka keelt väga vähe oskav
Jehan midagi aru ei saanud; kus iganes võimalik, sinna olid vahele kiilutud taevatähed,
inimeste või loomade kujud, üksteist lõikavad kolmnurgad, mis kõik kokku muutis kongi
määritud seina paberilehe sarnaseks, kuhu ahv tindise sulega jälgi jätnud.
Muidu oli kambrikese kogupildil mahajäetuse ja laos-tuse ilme; riistade lohakusest ja