Pinnase voolamine ehk solifluktsioon-aeglaselt toimuv nõlvaprotsess, mille puhul raskusjõu müjul nalva jalami suunas liikuv materjal seguneb. Soot-jõest eraldunud sängiosa lammil. Kujuneb intensiivselt looklevate jõgede puhul, kui jõgi murrab suurvee ajal lookekaelast läbi, muutes sellega sängi sirgemaks. Stratosfäär-troposfääri kohal asuv atmosfäärikiht(keskmiselt 15-50km kõrgusel), kus temperatuur kõrguse suurenedes kasvab ja kus paikneb suurem osa osoonist. Supernoova-termotuumaplahvatuse staadium tähe arengus, mille puhul osa tähe ainest võib maailmaruumi laiali paiskuda ning tähe heledus tõusta enam kui 20 tähesuuruse võrra. Süvakivimid-maakoores tardunud magmakollete kivimid. Tardkivimid-nii maakoores kui maapinnal magmast tardnud kivimid. Termosfäär-kõige ülemine atmosfäärikiht, kus on väga hõre ja temperatuur kõrguse kasvades tõuseb. Tornaado- kuni mõnesajameetrise läbimõõduga vertikaalse telje ümber pöörlev väga tugev õhukeeris.
jõudnud täht, mis ootamatult süttib üliheledana, nn. uue tähena noovana.(5) Supernoova on ülisuur valguspurse, kuid see ei tähista mitte algust, vaid elutsükli lõppu jõudnud tähe plahvatuskataklüsmi. On kaht tüüpi supernoovasid. Üks kujutab endast valget kääbust kaksiksüsteemis suurema tähega. Valge kääbus tõmbab naabertähe ainet endasse. Kui valge täht ei suuda ennast enam tasakaalustada, siis toimub kollaps, mis kutsub esile termotuumaplahvatuse ehk supernoova. Enamik supernoovasid on massiivsed tähed mis on tarbinud kogu kättesaadava kütuse, nende südamik vajub kokku, see tiheneb ja kuumeneb, kuni on piisavalt kuum, et muundada hapnikku ja süsinikku termotuumareaktsiooni abil raskemateks elementideks. Lõpuks on südamik rauast ja variseb oma tohutu massi tõttu ligikaudu sekundijooksul kokku. Kui plahvatus on möödas, muutub südamik olenevalt massist neutrontäheks või mustaks auguks.(1)
annaabi.ee 
