Sissejuhatus keeletüpoloogiasse
indefiniitne pronoomen ,,üks". Enamik modifitseerijaid asub nimisõna ees: 1) demonstratiiv (see mees), 2)
adjektiiv (vana mees), 3) loendaja (kaks meest), 4) kesksõna (jalutaV mees), 5) genitiiv (venna raamat), 6) osa
obliikvakäänete substantiivi modifitseerijaid (puuST maja, nokaGA müts). On ka järelsõnu, aga need võtavad
adverbiaali kuju (uks korterisse, tüli sõbraga).
Adjektiivne modifitseerija ühildub noomeniga nii käändes kui arvus, v.a terminatiivis, essiivis, abessiivis ja
komitatiivis (suure_ koeraGA), kus ühildub ainult arv ja adjektiiv püsib genitiivis.
Loendavate sõnade ehitus sarnaneb slaavi keeltega. Eesti arvsõnadel on kaks käitumisviisi: 1) kaks, mitu, hulk,
2) üks, kõik, kumbki, iga, mõni.
Komparatiivi märgitakse partikliga ,,kui" või elatiiviga.
Eesti keeles on nii ees- (PIKI jõge) kui järelsõnalised fraasid (jõulude AJAL). Eessõnad võtavad genitiivi,
järelsõnad määravada genitiivi noomenile
annaabi.ee 
