soojusenergia. Seda energiat kasutatakse kas otse soojusenergiana või muudetakse seda elektrienergiaks. Peamiseks soojusallikaks on pika pooldumisajaga uraani, tooriumi ja kaaliumi isotoopide lagunemine maakoores, nii et aluspõhja temperatuur tõuseb maapõue sügavuse suunas, umbes 10-20 kraadi kilomeetri kohta. Euroopas on geotermilist energiat kasutatud alates 18. sajandist. Piisava kuumuse korral ( ca. 150C) on võimalik toota ka elektrit. Termaalvetest tuleneva soojuse saab muundada turbiine ja generaatoreid kasutades elektriks. Kõige suurem geotermiliste elektrijaamade rühm on Californias geotermilisel alal. 2007 aastal moodustas geotermiline energia 1% maailma energiatoodangust. Euroopas on geotermilist energiat elektrienergiaks muudetud alates 20. Sajandist: esirinnas on Itaalia (742 MW), kus geotermiline energia katab 2% elanikkonna elektritarbimisest. Islandil katab maapõuesoojus 6% (80 MW) elektritootmisest ja 85% küttest
biogaasis, mis omakorda sõltub kääritatava materjali toitainete sisaldusest, niiskusest ja jäätme tüübist. (Baltic Biogas OÜ kodulehekülg A 22.03.2013) 1.5. Geotermaalenergia Geotermiline energia tuleb Kreeka keelsetest sõnadest geo, mis tähendab pinnast ja therme, mis tähendab soojust. See on energia, mis tuleb soojusest, mis salvestatakse maapinna sees või atmösfääri ja ookeanidesse neeldunud soojuse kogumisest. Termaalvetest tuleneva soojuse saab muundada turbiine ja generaatoreid kasutades elektriks. Maasoojusenergia kasutamine põhjustab termilist saastet, kuid see probleem on iseloomulik ka teistele energiaallikatele. Selle energiatüübi probleemiks on, et tihtipeale on geotermilised veed väga 7 kõrge soolasusega ja põhjustavad aktiivset korrosiooni. See sunnib kasutama spetsiifilisi
annaabi.ee 
