Lõpp sai sellele loole 14.juuli hommikul 2011, kus pantvangid vabastati ning viidi Prantsusmaa saatkonda. Eestisse jõudsid nad 15.juuli varahommikul. Hiljem intervjuudes on jalgratturid rääkinud, et nende röövijad olid vahepeal väga sõbralikud, kuid nende tujud olid väga muutlikud. Samuti räägiti sellest, et kui röövijad küsisid kust te olete, ei teadnud ükski röövijatest, kus eesti asub. Toidu poolest oli neil väga kehvasti, vahel said nad terev päeva jooksul ühe võileiva ja vahel juhtus ka, et ei antud midagi. Pesta saadi end vaid kahel korral. Minu arvates on see lugu väga õpetlik, sest inimesed peaksid ennem ikka mõtlema oma käikude üle ja kuhu minna soovitakse ja kas see on ohutu. Muidugi ei saa öelda, ei tohiks kuhugile minna, aga tuleks lihtsat ettevaatlik olla ja püüda sulanduda sealsete elanike sisse ja mitte silmapaista. Perekonnas ei ole mul väga palju midagi juhtunud, kuid kõige põnevam, mis
kõigest mis temaga vahepeal juhtunud on ehk tema elust külas ja vanaisa tulekule järgnenutest lahingudest Ülgase ning külarahvaste, raudmeeste ja munkade vastu. Üldiselt tundis Leemet koopast päevavalgesse tulles üldist väsimust ja hoolimatust kõige suhtes. Endisesse koju kõndides, et magama minna ööseks nägi ta korra ka küla kuid seal märkas ta vaid varemeid ja see tekkitas temas huvi, sest kuhu oleks võinud terev külatäis rahvast minna? Tema vanaisaga ju küla maha ei põletanud. Varemete vahel liikus ka mingi inimene. Leemet läks lähemale uurima ja leidis, et kuju on Johannes. Johannes kes hoidis Leemetit vana mehe keppiga eemale rääkis kuidas ausad ja väärikad raudmehed tulid ja Leemeti ning ta paganliku sõbra teoste eest milleks oli ka püha piiskopi tappmine küla maha põletasid. Kui Johannes üritas selgitada, et nemad on ristitud inimesed kes ei tõstaks kunagi kätt kõrgete ülemate
annaabi.ee 
