Tõde ja Õigus II Terve tekst
Lõpuks vastati Indrekule ometi ka mujalt, mitte jõe äärest, vaid metsast. Ja ilma et endale õieti
aru annaks, kes võiks sealt vastata, hakkas ta otseteed läbi padriku minema hääle peale. Aga
kui ta jõudis mingisugusele sihile, jäi ta seisatama ja vaatas ühele kui ka teisele poole.
,,Tiiu ja Kadri muidugi," lausus ta siis ja läks edasi.
,,Me mõtlesime, et keegi ära eksinud, ei saa padrikust välja," seletas Tiiu vastuseks venna
teretusele.
,,Kust sa siia said?" küsis kümnene Kadri, kes avaldas vähem kohmetust kui paar aastat vanem
Tiiu.
,,Kas te öösi koera haukumist ei kuulnud?" küsis Indrek vastu.
,,Ah sa tulid juba öösel!" imestas Kadri. ,,Ei meie kuulnud midagi. Meie Muskat ülepea ei kuule,
sest tema ei käi karjas ega kedagi, vahib ainult õueväravas ja lõugab, kui näeb võõrast kas või
versta maa tagant. Ja tead, mis Pollaga on?" küsis Kadri nagu suurimat uudist ja tähtsamat