Sören Kierkegaard
nii jõuliselt nõuet seostada filosoofia isiksusega. Filosoofia peab olema tõene temale,
see peab raputama tema enese elu see peab olema elu filosoofia.(Saarinen 1985)
Tal on oma paatos. Ta on muudatusi nõudev, kuulutav filosoof ta on mõtlejana see,
kelleks endine teoloogiatudeng tahtis elus saada: jutlustaja. Kuid ta ei esita mingit
valmis jutlust.(Saarinen 1985)
Kierkegaard on äärmuslik subjektivist. Ta on subjektivist kuni irratsionaalsuse piirini
ja kiiva, kergesti teravustesse kalduva meelega teinekord ka ületab need piirid.
Keegi teine ei ole inimese irratsionaalseid jõudusid nii võimukalt kaitsnud kui see
subjektikeskne üksiklane, kes väljastas oma tohutu mõistusejõu ja hämmastava
kirjandusliku ande näitamaks tunnete, kirgede ja usu muserdavat võimu ja iga
teoreetilise tõe paratamatut tühjust.(Meos 2000)
Ratsionaalne, kõikehõlmav maailmaseletus Kierkegaardile ei kõlba. Kõige olulisem ja