Kommunikatsioon kui riigivõimu ja rahva sõber ning vaenlane
võimukusest. Lasswell on 1958. aastal väitnud: «Poliitika uurimine on mõjukuse ja mõjukate
rolli mõtesamine.. mõjukad on need, kes saavad suurema osa sellest, mida on saada.
Tähtsamad väärtused on lugupidamine, sissetulek ja turvalisus. Need, kes saavad nimetatud
hüvedest suurema jao, on eliit, ülejäänud aga mass.» (Palmaru 2003:42)
Demograatlikus, eriti aga bürokaatlikus ühiskonnas sõltumata riigikorra täpsest
nüansirikkusest ja võimunurkade teravusastmest räägitakse tavavõimu, riigivõimu,
võimutsejate valguses ka neljandast võimust ehk meediavõimust. Liites kommunikatsiooni ja
võimu teistpidi kokku, on mõistetav, et planeeritud, hästi organiseeritud, ette kavatsetud ja
taustauuringutega teadlikuks muudetud kommunikatsioon võib teist pidi ka võimu nõrgestada,
kõigutada või lausa kukutada.
See on delikaatne suhe nii kommunikatsiooni kui võimu suhe. See on kommunikatsiooni ja
võimu endavaheline delikaatne suhe