leedulased, idasoomlased, karjalased, teised soome-ugri väikerahvad, venelased, valgevenelased ja põhjaukrainlased. Niisuguse leiva valmistamise traditsioon oli piiritletud paikkonnaga ja need piirid on püsinud tänapäevani. Kuigi sõnad ,,leib" ja ,,tainas" olid läänemeresoome keeltes nähtavasti tuntud juba enne ajaarvamise vahetust, omandas ,,leib" hapendatud tainast valmistatud rukkileiva tähenduse alles esiaja lõpul, mil põhiliseks teraviljakultuuriks muutus talirukis. Tõenäoliselt pole juhus, et just sel ajal hakkas meil uudse tööriistana levima käsikivi, mis leidis kasutust ennekõike leivajahu jahvatamisel (Moora, 1991). Hapendatud rukkileib kujunes aastasadade jooksul talurahva peatoiduks. Seda küpsetati rehetoa ahjus korraga mitmeks nädalaks. Vanema traditsiooni jätkuna küpsetati küdeva ahju suul leivatainast paistekakke. Nii nagu teistel põldu harivatel rahvastel, on ka
saarestiku õllemeistreid. 6 3.1.3. Rukis Tuhandete aastate eest kasvas Edela-Aasias looduslikult rukis (Secale cereale), mis saastas umbrohuna nisupõlde. Kui nisu hakkas levima Euroopasse, siis kaasnes sellega ka "umbrohu" levik.. Jahedam kliima ning suhteliselt halvem mullastik sobis rukkile hästi ning seetõttu arenes rukis varsti omaette teraviljakultuuriks. Rukis oli kaua tuntud kui "vaese inimese nisu", kuid tänapäeval on rukkijahust leib jäänud põhiteraviljatoiduks Põhjamaades, Venemaal, Põhja-Euroopas. Eestis hakati rukist kultuurina kasvatama juba 11.sajandil. Lisaks igapäevarukkileivale on aegade jooksul rukkijahust valmistatud ka pühade ja nn. rituaaltoite. Põhjanaabrid soomlased teevad praegugi lihavõtteroaks rukkijahust ja rukkilinnastest keedetud paksu ja imalamaitselist putru - mämmi. See roog on tuntud ka Eesti saartel
annaabi.ee 
