17. Sajandi lõpul tabas Eestit suur näljahäda, mille ohvriks langes kuni 75000 inimest. Peale näljahäda kahanes rahvaarv enam kui poole võrra Põhjasõja ja katku tõttu. 10. talupoja kultuuri muutused Kroonumaadel kaotati pärisorjus. Fikseeriti koormised ja viidi vastavusse talu tegeliku majandusliku kandevõimega. Talupoegadele anti talude päritav kasutamisõigus ja õigus kaevata mõisarentniku peale. 8.kaubandu, käsitöö, põllumajandus Oli teraviljakasvatamine (rukis), härjad, lehmi vähe. Mõisates oli loomi vähem ning selle tõttu oli ka väetamise probleem. Mõisapõllud suuremad kui talupõllud Maakaubandusega tegelesid mõisaametnikud, pastorid, kõrtsmikud, sõdurid, linnakodanikud ja linna alamkihi esindajad.Välismaale veetavate kaupade hulgas oli esikohal kõrgelt hinnatud rehtedes kuivatatud teravili.Peamine käsitöö keskus oli Tallinn.Üksikud käsitööharud jagunesid alaliikidesse, millest igaüks moodustas omaette tsunfti. 9
talupoegade üle, tunnistati otseselt "kuningate alamateks" Reduktsioon vabastas riigimõisate talupojad pärisorjusest Põhjalik maade hindamine, kaardistamine, selle tarbeks võeti mõisates kasutusele vakuraamatud koormised täpselt kirja, talupoegade allutamine riigikohtutele vähendas sõltuvust mõisnikust talupoegadel võimalus kaevata mõisarentnike peale 7. Põllumajandus, kaubandus, käsitöö 17. sajandil oli Eestis mõisaid üle 1000 teraviljakasvatamine (rukis); härjad; lehmi vähe; kivide koristamine; mõisates loomi vähem (> väetamise probleem); mõisapõllud suuremad kui talupõllud talupoegadel teotöö = rakmetegu (talust 3-6 päevaks nädalas mõisasse mees härjapaariga), abitegu (kiireloomulised hooajatööd), mõisavoor, lisaks loonusrent (põllumajandussaadused, käsitöötarbed), ajajatena osalema mõisnike suurtel
annaabi.ee 
