Kumb sellise käitumise puhul on primaarne, kumb sekundaarne - kas ateismi või eestlus - jäägu igaühe enda otsustada. Pärast maausust eemaldumist on üks osa eestlaste usundist - ametlik osa - olnud alati rohkem või vähem sunduslikus rollis. Nii on see olnud kristlusega, sama toimus jõhkramal kujul ka ateismi puhul, kus ateismikampaaniate puhul “tule ja mõõgaga” pööramise paralleel on silmaga nähtav. Siia juurde: üks vulgaarateismi põhilistest teravikest oli suunatud just “tule ja mõõgaga” ristimise ja sellele järgnenud kristluse kui võõra usundi rõhutamisele, mille läbi ateism justkui iseenesest oleks pidanud eestlastele midagi omasemat olema - seda püüti põhjendada ka eesti rahvaluules esinenud kirikukriitiliste motiividega. Seeläbi sobis religioon väga hästi ka eestlaste "igivaenlaste" - sakslaste - negatiivsesse valgusse seadmiseks, millest loogiliselt järeldus aga vene ja eesti rahva iidne sõprus
monument, sest ta pole enam romaani kirik ega ka mitte veel täielikult gooti kirik. Ta pole üldse kindlat tüüpi. Tal pole nagu Tour-nusi kloostril rasket, laia, massiivset fassaadi, ümmargust ja avarat võlvi, nende ehituste jäiset lagedust ega majesteetlikku lihtsust, mille üks tähtsamaist tunnustest on ümarkaar. Ta pole ka-nagu Bourges'i katedraal suurepärane, õhuline, paljuvormiline, rikkalik teravikest turris gootika toode. Võimatu on teda paigutada ka nende süngete, salapäraste, madalate, ümarkaarte tõttu otsekui mahalitsutud kirikute muistsesse liiki, mis, kui ' Histoire gallicane, II raamat, III periood, F° 130 lk I (Autori märkus.) v 105 maha arvata katus, peaaegu egiptuse templeid meelde tuletavad, mis on mõistatuslikud, preesterlikud, tähendusrikkad ja mille ornamendid on rohkem koormatud rombide ja sakkide
annaabi.ee 
