Maastikuarhitektuuri ajalugu 2010
Sõrestikud olid
võlvitud ja moodustasid teede ristumiskohas kupli. Oli nii varjuküllaseid ja tihedaid kui ka
hõredama ehitusega varikäike. Põhieesmärk: pakkuda varju kõrvetava päikese eest, kuid ka
arhitektooniline efekt. Kõrgelt vaadates jagasid nad aia korrapärasteks osadeks, aias endas
varjasid ja suunasid vaateid, tekitades mulje erinevatest ruumidest aias.
Hekid. Kõrgematesse hekkidesse istutati puid-põõsaid tihti segamini. Sealjuures kasutati ka
teravaokkalisi põõsaid. Madalamad, rinnakõrgused hekid: näiteks kadakas, pukspuu, mirt, samuti
igihaljad ja õitsevad põõsad segamini (nt mirt ja kibuvits). Veel madalamad hekid (0,6-0,9 m)
ümber peenarde ja aiaosade: lavendel, salvei, rosmariin, tüümian ja iisop olid tavalised, kuid ka
pukspuu, mirt, liguster ja roosid, mis toetusid madalale aiale. Vahel olid need hekid pügatud,
vahel mitte.
Pügatud põõsaid vormiti antiigi eeskujul loomadeks, lindudeks, inimfiguurideks, laevadeks,
annaabi.ee 
