V. Hugo Jumalaema kirik Pariisis terve raamat
pealegi sellise, mis heakskiitmist leidis.
Nüüd aga lubatagu küsida neilt lugejailt, kel võimet on kujusid ja mõtteid üldistada --
nagu seda tänapäeva stiilis öeldakse --, kas nad ka küllalt elavalt kujutlevad vaatepilti, mida
neile pakub Palee suursaali määratu rööpkülik praegusel silmapilgul? Keset saali, vastu
läänepoolset seina on avar ja suurepärane kuldbrokaa-diga kaetud poodium, kuhu läbi
teravakaarelise ukse rongis sisse astuvad tähtsa näoga mehed, keda uksehoidja järgemööda
kriiskavalt nimepidi hüüab. Esimestel pinkidel on juba aset võtnud auväärt kujud
nirginahkades,
sametis ja purpuris. Umber vaikiva ja tähtsailme-lise poodiumi on ees, all, kõikjal
suur rahvahulk ja suur sumin. Tuhat pilku on suunatud igale näole poodiumil, tuhat suud
sosistavad igaühe nime. Vaatepilt on tõesti huvitav ja väärib vaatajate tähelepanu. Aga mis