Fotoajaloo piletid
siis 1840. aastal avastas Talbot, et kõrgema tundlikkusega hõbejoodiidpaberil ei tekkinud kujutist koheselt, vaid alles pärast
paberi töötlemist gallushappes. Tablot nimetas niimoodi saadud pilti kalotüübiks, mida tuntakse ka talbotüübina. See
võimaldas säriaega lühendada poole minutini. Peale selle lõi Talbot fotogravüüri, mis seisnes kaaliumkromaadilahusega
valgustundlikuks muudetud zelatiini abil pildi söövitamises terasplaadile. See võimaldas fotot põhimõtteliselt trükkida.
Peamine kalotüübi ja fotogravüüri eelis dagerrotüübi ees oligi võimalus pilte sisuliselt piiramatul hulgal paljundada. Kuna
kalotüübil oli negatiivkujutis, siis tõepärase pildi saamiseks tuli negatiiv valgustundlikule paberile kopeerida. Sellega pandi alus
ka negatiiv-positiivprotsessile, põhimõttele millel seisneb filmifotograafia veel tänapäevalgi. Võrreldes dagerrotüübiga oli
annaabi.ee 
