Ilmar Laaban
teostada eesti kirjanduses seda pööret, mida mujal taotlesid terved rühmitused. Eelnevate töö
oli küll luuletaja eesmärgile jõudmist lihtsustanud, kuid tema enda rahuldamatuse raev ja
sõnatulv näisid põhjatuna. Sellest teosest jääb lugejale meelde imelisi sümbolite tähekujusid
ja nende metamorfoose: kalu tuultes ja naerus samastumas juustega, kaljusid tõusmas
kergetena õhku, võtmeid ja valevõtmeid laotuses, kive sulamas viinaks, sünnitusveest salaaj
tõusvaid terasmulle, sambaid, torne ja orgaaniliselt ainestatud pilvi.(Aspel,1989)
Olla pikem kui elu olla siruli raudahel
Aja logiseval sohval, jalad üle serva
jalad sündimatuses embrüo ümisev laulu
nabaväät lipunööriks tuvide hämarale
kalasoomustet lipule, pea ülel teise serva
pea surematuses koidu mõrk oopium
annaabi.ee 
