20.sajandi arhitektuur
suuremaid hooneid ning avaramaid siseruume.
Näiteks 1851. aasta Londoni maailmanäituse paviljoniks ehitatud
Kristallpalee koosnes peaaegu ainult klaasist ja rauast ning
mahutas endasse ka suured pargipuud, mis kasvasid ehituseks
planeeritud kohal. Üllatusi pakkus ka 1889. aasta Pariisi
maailmanäitus: üle 300 meetri kõrge Eiffeli torn, mis kannab oma
looja perekonnanime ning masinate demonstreerimise paviljon.
See 420 m pikkune klaasist võimsatest teraskaartest
kokkupandud hoone meenutab hiiglaslikku kummulikeeratud
plaati. Kaarte toetuspunktide vahe on 115 meetrit; seniste
vahenditega nagu näiteks kivivõlvidega, midagi taolist luua
poleks saadud.
Euroopat edestasid aga tormiliselt arenevad ameerika ühendriigid
oma 19. sajandi lõpul püstitatud pilvelõhkujatega, Need toetudis
terasskeletile, olid enamasti lihtsad ja otstarbekohased. Nende
loomisel oli üheks eesmärgiks paigutada suur hoone võimalikult