Laps surmast
vljendada, siis teeb ta kik selleks, et ise stressist le saada. Ta vib
pikka aega vaikida vi kva hlega nutta. Neljandal eluaastal pib laps
mistma oma diagnoosi thendust. Ta teeb seda peamiselt lhedaste
kitumisviisi phjal kuid eitab tielikult vimalust, et tema viks lakata
elamast oma pere keskel. Kui vanemad vi petajad hakkavad lapsega surmast
rkima, tuleks varuda vestluseks palju aega. Lapsele peab andma vimaluse
ksida oma seisundi kohta teda huvitavaid ksimusi ja kindlasti tuleb neile
anda tepraseid vastuseid, lhtudes lapse vanusest ja arengust. Mingil juhul
ei tohi kasutada arusaamatuid vljendeid ja terminoloogiat. Last vib
lohutada teadmine, et surm ei tee haiget ja et enamik inimesi ainult uinub.
Surma mistmisel vib abiks olla ka kujutluspildi loomine. Niteks vib
lapsele surma seletada unena. Last vib lohutada ka mte, et ta lheb ees ja
jb teisi pereliikmeid jrele ootama. Surma juures kardab laps kige rohkem
eraldatust emast ja teistest lhedastest. Talle tuleb lubada, et ta ei j
ksi