A.dumas Kolm musketäri terve raamat
Soovitus oli üleliigne: noor ohvitser seisis ta
ees, valmis neelama ta sõnu.
«Felton,» ütles mileedi melanhoolse pidulikkusega, «kui teie õde, teie isa tütar ütleks
teile: «Ma olin noor ja õnnetuseks küllalt ilus, mind taheti lõksu püüda -- ma panin
vastu; minu ümber punuti veelgi enam püüniseid, kasutati vägivalda -- ma panin vastu;
kui teotati minu usku ja jumalat, keda usun -- kutsusin ma endale appi jumala, toetusin
oma usule ja panin vastu; mind külvati üle teotustega ja kuna ei suudetud hukutada minu
hinge, taheti rüvetada mu keha; lõpuks ...» Mileedi peatus ja naeratas kibedalt. «Lõpuks?
Mis juhtus siis lõpuks?» küsis Felton. «Lõpuks ühel õhtul otsustati halvata vastupanu,
mida ei suudetud võita: ühel õhtul pandi mu joogivette kanget unerohtu. Vaevalt olin ma
eine lõpetanud, kui tundsin ennast vajuvat kummalisse uima. Kuigi ma ei osanud kedagi
kahtlustada, haaras mind ebamäärane hirm ja ma püüdsin võidelda une vastu. Tõusin